You are here: Home Články / Articles 2001 Lääne Ideoloogia Kesk-Euroopa Mullas

Lääne Ideoloogia Kesk-Euroopa Mullas

Postkommunistlike maade parempoolsete killustatuses süüdi nork vasaktiib

Kas Ida-Euroopa poliitpendel on seiskumas? Kogu Kesk-Euroopas on ju 1989. aastast alates valimistulemused vänderdanud parema ja vasaku serva vahel. Kas Ungari noor ja toimekas peaminister Viktor Orban kavatseb kőigele sellele lőpu teha?

Armutu kava oma parema tiiva poliitrivaalide allaneelamiseks on aidanud Orbani FIDESZ parteil tőusta suuruselt samasse kaalukategooriasse vasakul tiival asuvate sotsidega. Kusjuures vasaku tiiva siseheitlused on őőnestanud nende senist suurimat eelist poliitikas: kommunismi ajast päritud karmi sisedistsipliini ja poliitilist professionaalsust.

Postkommunistlik pőhi, Euroopa pealisehitus

Peaminister Orbani vőrdlemisi edukad katsed koondada parem tiib FIDESZi lipu alla on Ida-Euroopa killustunud ja omavahel tülitsevate parempoolsete parteide seas unikaalne. Kommunismi langemisest alates on paremtsentristlikud parteid Tđehhis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias kannatanud ühtsuse ja ka ideepuuduse käes. Vaatamata sellele, et regioon ikka veel alles paraneb aastakümnete pikkusest kommunistliku majandamisest, on paremtiiva killustatus aidanud ometigi vasaktiiba, mida mőnel juhul esindavad demokraatlikel valimistel pidevalt vőitvad endised kommunistid. Kesk-Euroopa parempoolsed seisavad silmitsi osaliselt samade probleemidega, mis on parempoolsete mureks kogu Euroopas, kus sotsiaaldemokraatlikud parteid on omastanud paljud varem liberaalidele kuulunud ideed ning hőivanud sellega poliitilise tsentri. Kesk-Euroopas on seda asjaolu vőimendanud aga fakt, et sőltumata ideoloogilisest kuuluvusest on valitsusparteid pidanud majandust erastama ja Euroopa Liidu surve all on tulnud rakendada meetmeid, mida klassikalises Lääne süsteemis peetakse tavaliselt parempoolseiks.

Slovaki juhtum

Mitmetes Kesk-Euroopa maades on vasakparteid tőepoolest osutunud edukamateks reformijateks, kuna paradoksaalsel kombel on neil selleks olnud laiem kandepind. Paljud inimesed usuvad, et sotsid ei hakkaks ometi erastama ega sotsiaalsüsteeme ümber pöörama, kui sellised meetmed poleks hädavajalikud. Kesk-Euroopa parempoolsete tősiseim probleem on aga identiteedikriis. Kuigi nende maade paremtsentristlikud poliitikud juhinduvad formaalselt traditsioonilistest ideoloogiatest, näiteks liberaalid ja konservatiivid, ei saa nende valijaskond (kes pole tuttav Lääne poliitfilosoofiatega) alati ka aru neist mőistetest. Erinevates uuringutes määratleb oluline osa Kesk-Euroopa valijaist end küll parempoolsetena, kuid kommunismiperioodi hoolealuse staatus on regiooni poliitilise pooluse nihutanud kindlalt vasakule. Inimene, kes peab ennast näiteks liberaaliks, vőib vabalt samal ajal nőuda, et valitsus jätkaks energeetika, hariduse vői elamumajanduse subsideerimist. Kommunistlike rezhiimide ajal muutusid ideoloogiad totaalselt tarbevahendeiks. Nii nagu toona, aktsepteerib ka praegu palju inimesi ideoloogilisi kaubamärke, kuid samas identifitseerib end nendega ainult seniks, kuni mingi poliitvooluga kaasaminek tőotab neile lühiajalist isiklikku kasu. Üks sellise ideoloogilise künismi tagajärg ongi järsud muutused valijate eelistustes erinevates Kesk-Euroopa riikides. Identiteediprobleemi muudab veelgi hullemaks asjaolu, et enamik Kesk-Euroopa riike, kus riigiehitus oli moonutatud kommunismi tőttu, kerkivad kergesti esile rahvusküsimused, mida omakorda kasutavad ära mőned poliitikud. Kuigi sellised poliitikud nimetavad end sageli parempoolseiks, oli näiteks Slovakkia ekspeaministri Vladimir Meciari tegelik poliitika tegelikult demagoogiline populism vői autoritaarsus.

Tđehhi kommude süü

Parempoolsete olukorda Kesk-Euroopa maades mőjutavad muidugi ka nende riikide ajaloolised kogemused ja traditsioonid. 20 viimase kommunismiaasta poliitarengud Tđehhoslovakkias eristavad Tđehhi Vabariigi ja Slovakkia selgelt Poolast ja Ungarist. Samal ajal kui Poola ja Ungari kommunistlikes parteides käis sisemine liberaliseerimine, mille tulemusel tekkisid partei kontrolli alt kőrvale jäävad poolametlikud tegevusvaldkonnad, muutus Tđehhoslovakkia pärast 1968. aasta Nőukogude invasiooni jäigaks uus-stalinistlikuks reţiimiks.

Kui kommunistlikud reţiimid 1989 kokku varisesid, muutusid Poola ja Ungari kommunistlikud parteid vastutusvőimeliseks demokraatlikuks vasaktiivaks, millest kujunes tugev vastaspool äsjatekkinud paremtiivale. Tđehhoslovakkia jäigast komparteist ei saanud aga punguda kuigi tugevat sotsiaaldemokraatlikku parteid. Usaldusväärse vasakpartei puudumisel vőtsid kogu vőimu Tđehhi parempoolsed parteid ja püsisid kuni 1997. aastani suhteliselt ühtsetena. Tugeva opositsiooni puudumine korrumpeeris aga kogu poliitskaala parema tiiva, mis lagunes eri rühmitusteks, kes pole suutnud leida ühist keelt.

Slovakkias, kus rahvusküsimused on pärast 1989. aastat olnud oluline poliitiline tegur, pole poliitiline spekter ikka veel jagunenud vastavalt klassikalisele parem-vasak teljele. Peamine vőitlus käib hoopis rahvuslik-populistlike jőudude ja demokraatia eest seisvate parteide vahel. Meciari vőimule naasmise oht sunnib kőiki demokraate, nii vasak- kui parempoolseid ühte koonduma. Kuid isegi sellises olukorras on paremtiib killustunud ning lisab sellega Meciarile shansse vőimule naasmiseks.

Ungari paremtiib on enim kannatanud konservatiivide ja populistide ning pőhiliselt linnaelanikest liberaalide erisuste tőttu. Paremjőud pole jőudnud selgusele, kas paremtiiva tegutsemise aluseks peaks saama traditsioonilised Lääne ideoloogiad vői siiski Ungari-pärane rahvuslik konservatism ja populism. Kuigi praegune konservatiividest ja populistidest koosnev valitsuskoalitsioon on olnud edukas, on Ungari paremtiiva jaoks tőe hetk veel ees.

Poola Solidaarsuse lapsed

Poola parempoolsed on kőige raskem juhtum. Nende probleemid pärinevad kommunismiajastust, kui ametiühinguliikumine, mis normaalsetes tingimustes pidanuks olema vasktiival, muutus hoopis peamiseks anti-kommunistlikuks jőuks. Selle tulemusena ongi mitmed Solidaarsuse ametiühinguliikumisega seotud poliitilised rühmitused üritanud tänaseni esineda poliitilisel paremtiival. Nii nende mőistete tähendus hägustubki.

Katoliku kirikuga seotud kristlik-demokraatlikud parteid ja liberaalid on teatud määral marginaalsed. Segaduse on muutnud täielikuks aga suhteliselt tugevad rahvuslikud ja populistlikud parteid, kelle häältebaasiks on arvukas Poola maarahvas. Nagu teisteski postkommunistlikes maades, on sellisest ühtsuse puudumisest peamiseks vőitjaks poliitilise skaala vasktiib.

Kesknadal - Estonia - January 2004